• Hüppealad fookuses.

    29.10.2005
    29. oktoobril toimus spordimuuseumis hüppealadele pühendatud üritus - Kargajate päev. Päeva raames esitleti ka spordimuuseumi järjekordset väljaannet - statistikakogumikku "Abramsist Aleksejevini".

    Päev tõi muuseumisse üle 70 inimese, peamiselt meie eri põlvkondade kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüppajaid, kes meenutasid põnevaid seiku oma sportlasteelt ning analüüsid hüppealade arengut ning tulevikku.

    Kargajate päeva avas Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak, kes rõhutas kergejõustikuliidu peamist ülesannet - kergejõustiku tänase ja homse päeva hea käekäigu eest hoolitsemist. See oli justkui vabanduseks asjaolule, et kergejõustikuliit ei leidnud võimalust või vajadust Kargajate päevale kui peamiselt minevikku tagasivaatavale üritusele õlga alla panna. Järgnevalt sai sõna Enn Mainla, kes tutvustas hüppajatele pühendatud trükist. Seekordne trükis - „Abramsist Aleksejevini” - on juba kolmas omataoliste seas. Eelnevatel aastatel on spordimuuseum hakkama saanud kesk- ja pikamaajooksjate („Lossmanist Loskutovini”) ja heitjate („Tõnsonist Tammertini”) tegemisi kajastavate väljaannetega. Esitluse lõpul kinkis Enn Mainla ühe eksemplari ka Aivo Normakule ettepanekuga järgmistel kordadel siiski taolistele ettevõtmistele kaasa aidata.

    Põhiettekandjatest sai esimesena sõna Erlend Teemägi, kes andis põhjaliku statistilise ülevaate hüppealade arengust Eestis läbi aegade. Teemäele järgnes endise kaugushüppaja Paavo Kivise tagasivaade oma sportlasaega 1960. aastatel. Kaugushüppajate teemat jätkas Tiina Torop, kelle emotsionaalne ettekanne keskendus naiste ootustele ja lootustele ning võimalustele hakkama saada nii mehises eluvaldkonnas kui seda sport on. Ta rõhutas kurba asjaolu, et kui noorte hulgas veel sportivaid tüdrukuid on, siis täiskasvanuna nad tavaliselt sporti enam edasi ei tee. Puudub ka hästitoimiv süsteem, mis toetaks noorsportlaste üleminekut täiskasvanute sekka. Viimast rõhutasid mitmed teisedki sõnavõtjad. Kaugushüppajate teema lõpetas meie kõige nimekam kaugushüppaja Tõnu Lepik, kes muhedas toonis meenutas oma sporditee algust, treeninguid ning põnevaid seiku võistlustelt. Lepik rõhutas mitmekülgsuse tähtsust (ise on ta tegelenud tennise, jalgpalli, kümnevõistluse jt. aladega), samuti mängulise treeningu ülesehituse vajalikkust laste puhul. Lepiku järel oli kord oma sporditeed meenutada teivashüppaja Rein Soku käes. Kuulajad said teada, et tema soov oli saada hoopiski kümnevõistlejaks, kuid kümnevõistlejate treeningrühma mittepääsenuna tuli tõsisemalt tegelema hakata hoopis teivashüppega. Rein Soku kümnevõistluse unistuse täitis aga üks tema õpilastest-teivashüppajatest ning see oli Erki Nool. Päeva lõpetas Eesti Kergejõustikuliidu Treenerite Nõukogu hüppealade vanemtreener Allan Elerand, kes analüüsis hüppealade hetkeseisu ja perspektiive. Eleranna ettekanne oli positiivses toonis ning andis lootust, et peagi võib ka hüppajatelt jälle tiitlivõistluste medaleid loota. Eriti rõõmustavana tõi ta esile Kaire Leibaku selle aasta saavutusi ning tulemusi.

    Ettekannetele järgnenud diskussiooni käigus astusid üles veel mitmedki kohaletulnud. Aarand Roos märkis, et sportlased pole alati saanud treenida ja võistelda oma soovide ja tahte kohaselt. II maailmasõda pillutas teiste seas nii itta kui läände ka hulgaliselt oma elu tippvormis olnud sportlasi, kelledest nii mitmelgi jäid seetõttu võidud ja tiitlid saamata. Heino Apart meenutas oma nappi ilmajäämist 1952. aasta NSV Liidu meistrivõistluste kuldmedalist kõrgushüppes, Ülo Iter Eesti teivashüpperekordi viimist 5 meetrini, Tõnis Lepiku rõhutas hoolivuse ja ühtekuuluvustunde tähtsust nii spordis kui igapäevaelus, Helgi Kivi rääkis aga sportlikust hingest ja vaimujõust, samuti naistreeneri hakkamasaamisest meeste seltskonnas. Vladimir Žulin tutvustas põgusalt ühte oma väga kirju elusaatusega õpilast, 2-meetri meest kõrgushüppes Rein Müllersoni, keda laiem avalikkkus tunneb õigusteadlase ja poliitikuna. Eesti praeguseni kehtiva teivashüppe rekordi omanik Valeri Bukrejev kõneles enda näitel tippsportlase edukast üleminekust spordirajalt tavaellu. Hetkel juhib ta mitut firmat, mis tegelevad spordirajatiste ehitamisega Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal ja mujalgi.

    Kargajate päeva juhtis nii Eesti kui Gruusia meister ja rekordiomanik teivashüppes, teenekas treener ja pedagoog Martin Kutman, kel jätkus tabavaid selgitusi ja vahemärkuseid kõikide ettekannete kohta. Päeva lõpul tõdesid kohalolnud, et taoliste ürituste korraldamine on ainult tervitatav. Muuseumipoolsed korraldajad lubasid, et taolised kokkusaamised ka jätkuvad. Järge ootavad sprinterid, kümnevõistlejad ja käijad.
    Tagasi