• Kokkuvõte mälumängufoorumist.

    20.12.2002
    18. detsembril toimus spordimuuseumi IV foorum, seekord teemal “Mälumäng Eestis”. Üritusel arutleti järgmistel teemadel: Mis on mälumäng, mis on viktoriin? Kas telemängud tapavad "puhta" mälumängu? Milline on mälumängu hetkeseis Eestis? Millised on mälumängu tulevikuperspektiivid Eestis? Järgnevalt kokkuvõte räägitust.

    MIS ON MÄLUMÄNG, MIS VIKTORIIN?
    Nii mälumäng kui viktoriin on laiad mõisted, kohati mõistetakse neid sünonüümidena (kolmandana lisandub siia alla veel ka mõni aeg tagasi uudissõnana kasutusele võetud kilb), kohati nähakse nende vahel väikest erinevust.

    Klassikaline, teemarühmade kaupa toimuv mälumäng hakkas Eestis televisiooni mõjul levima 1960. aastatel, ilma televisioonita Eesti meistrivõistlused hakkasid toimuma 1970. aastatel. Termini mälumäng võttis varem levinud viktoriini asemel kasutusele Valdo Pant.

    Mälumäng on midagi, mida mõistetakse üldiselt soliidsemana, põhjalikuma ja läbimõeldud üritusena. Viktoriin seevastu tundub olevat show’likum ja kergem, võib-olla ka amatöörlikum, lõdvema vormiga, tihti lihtsalt seltskondlik lõbustus muu melu taustal või vahel.

    Kõik olulisemad võistlused Eestis toimuvad mälumängus, sekka ka mõned kilvad. Inglise ja saksa keeles on levinuim termin quiz, vene keeles викторина, soome keeles visa.

    MÄLUMÄNG: SPORT VÕI MEELELAHUTUS?
    Nii, nagu sport, on ka mälumäng kultuuri osa. Mälumängus on natuke igat – see seondub traditsioonilise kultuuriga, see on ka tore seltsielu vorm.

    Klassikaline mälumäng võib kindlasti olla omaette (mõtte)sport. On ju sellel olemas vastavad kriteeriumid: toimuvad võistlused, on võimalik selgitada osalejate vahelist paremust. Raskusi tekitab küll erinevates mängudes saavutatud tulemuste objektiivne võrdlemine, sest raskusi on üheselt mõistetavate hindamisparameetriga.

    KAS TELEMÄNGUD TAPAVAD “PUHTA” MÄLUMÄNGU?
    Telemängud ja puhtad mälumängud on kaks erinevat asja, hoopis erinevapõhjalised. Klassikaline mälumänguformaat pole eriti telegeeniline, lisaks on telemängu korraldajatel tihti teatav kompetentsipuudus.

    Kindlasti võiks telemänge eri kanalites veel hoopis rohkem olla, see on siiski hea reklaam mälumängudele. Küsimus on vaid selles, et telemängude ettevalmistamisel tuleb professionaalidega rohkem koostööd teha.

    Kindlasti võiks toimuda vanas heas “Kes keda?” - formaadis telemäng, ehkki selle formaati tuleks sel juhul tuntavalt kaasajastada. Üks suuri murelapsi on näiteks esitatavate küsimuse pikkus – televisioonis ei saa need olla lõputult pikad, klassikalise mälumängu mängijad on aga tihti just pikkade küsimuste pooldajad – need annavad vürtsi juurde, hea vaistuga mängijatele on sellest tihti ka sisulist abi.

    MILLINE ON MÄLUMÄNGU HETKESEIS EESTIS?
    Mälumäng Eestis oli, on ja jääb. Kindlasti väljasuremise ohtu ei ole, lisandumas on näha aktiivseid noori – seda eriti Tartus, kus tegutsemas aktiivne Tartu Ülikooli Mälumänguklubi (TÜMK). TÜMK haarab oma tegevuses üle saja inimese, olles sellisena usutavasti üks suurim mälumänguklubi Eestis.

    Tallinnas teeb tänuväärset tööd Mõtteselts Sibul, korraldades oma üritusi rahvusraamatukogu juures kord kuus. Aktiivset tegevust jätkub ka paljudesse väiksematesse paikadesse (Põlva, Jüri jne). Potentsiaalsete eestvedajate üles leidmine kohtadel ongi üks edasise tegutsemise eesmärke. Kohti, kus mälumängu mängitakse, on palju. Ent palju on ka selliseid kohti, kus mälumängu (veel) ei mängita.

    Suurimaks mureks on kindlasti finantsprobleem, heade toetajate nappus. Suuresti on see mõistetav – ehkki telemäng on suur publikumagnet, ei saa sedasama ütelda klassikalise mänguformaadi kohta, kus publikul suurt midagi vaadata ei ole. Ja nii ei ole ka sponsoritele midagi nendepoolse toetuse eest vastu lubada.

    Probleeme valmistab samuti alasisene infoliigutamine. Mälumänguliidu veebileht tahab ilmset värskendamist, see kipub aeglaseks jääma. Mälumäng ületab täna uudiskünnise meedias harva. Võib-olla ei peakski alati spordikanaleid otsima?

    MILLISED ON MÄLUMÄNGU TULEVIKUPERSPEKTIIVID EESTIS?
    Ala edasise edenemise aluseks on kindlasti finantsprobleemidest üle saamine, heade toetajate leidmine. Võib-olla oleks siin kasuks atraktiivsete, prominentsete liidrite leidmine. See hõlbustaks kindlasti ka meediakünnise ületamist – olgu esialgu kasvõi kollase meedia vahendusel.

    Eestis on olemas ka aktiivne, suuresti omaette elu elav venekeelne mälumängukeskkond, millest me vähe teame. Nende potentsiaal on eeldatavasti suur ja tase kõrge. See seltskond vajab integreerimist.

    Arutleti erinevate koostöövõimaluste üle Eesti Mälumänguliidu ja Eesti Spordimuuseumi vahel. Äärmuslikuma ideena pakuti välja koguni võimalus Eesti Mälumängumuuseumi asutamiseks, teise võimalusena aga idee Eesti mälumängu (ja miks mitte ka teisi mõttesporte) tutvustava näituse korraldamisest.

    Mälumängus puudub (või eksisteerib väga vähesel määral) rahvusvaheline koostöö, puudub ka rahvusvaheline katusorganisatsioon. Suuresti on siin takistuseks keelebarjäär, samuti eri riikides erinevalt arenenud mälumängukultuur.

    Taastekkimas on kontaktid soomlastega, kellede suurim mälumängukeskus on Tampere. Korraldamisel on Tartu-Tampere linnavõistlus.
    Tagasi