Varasemad võitjad

2015

Mait Riisman

VEEPALLUR

© Hea Lugu ja Mait Riisman, 2015

Kaasahaarav lugu ühe Eesti poisi jõudmisest spordimaailma absoluutsesse tippu – olümpiavõitjaks. Pelguranna kaagil – nagu raamatu autor ennast nimetab – tuleb sel teel võidelda nii eestlaste kui venelastega, nii miilitsa kui KGB-ga, vahel aga lausa saatana endaga, kes ei väsi tema teele takistusi seadmast. Ometi leiab peategelane ikka ja jälle jaksu püsti tõusta ning edasi minna. Riismani sõnul on teos läbinisti aus ja see peaks hästi sobima peegliks, mis annab ülevaate temast kui inimesest ja sportlasest.

Mait Riisman (1956), veepallur, treener ja sporditegelane. Lõpetas 1974 Tallinna 21. keskkooli ja 1982 teleajakirjanikuna Moskva Riikliku Ülikooli (RÜ). Hakkas harrastama veepalli 1966 Tallinna Kalevi ujumiskoolis Mati Haljandi juhendamisel. 1974 siirdus Moskvasse ning jätkas treeninguid seal. Kuulus 1974–83 Moskva RÜ, 1983–84 Moskva Torpedo ja 1984–88 Moskva Dünamo veepallimeeskonda. Aastatel 1977–80 kuulus veepallis NSV Liidu koondisse, tuli 1980 olümpiavõitjaks. NSV Liidu meistrivõistlustel võitnud 4 kuld- (1979 Moskva RÜ meeskonnas, 1985–87 Moskva Dünamo meeskonnas), 4 hõbe- ja 1 pronksmedali. Oli 1989–91 Moskva Dünamo veepallitreener ja NSV Liidu koondmeekonna teine treener. 1991–96 Prantsusmaa klubi Racing Club de France treener. 1996–2004 Moskva Dünamo veepallimeeskonna peatreener, meeskond võitis Euroopa riikide karikavõitjate karika (2000) ja tuli Venemaa meistriks (1998, 2000–02). 1997–2000 oli ühtlasi Venemaa veepallikoondise teine treener. Olnud 2001–11 Moskva Dinamo veepalliklubi president ja peadirektor ning hiljem presidendi nõunik. Teinud kaastööd Eesti ja Venemaa spordiväljaannetele. Aastast 2002 EOK auliige.

(allikas ESBL, lühendatult)
 

2014

Mart Poom. Indrek Schwede

MINU LUGU

Väljaandja Film Distribution OÜ

Teostus Menu Kirjastus

© Mart Poom/Indrek Schwede. Mart Poom. Minu lugu, 2014

Aastatega või isegi aastakümnetega küpsenud raamat meie läbi aegade ühest väljapaistvamast jalgpallurist. Isiklik ja siiras, põhinedes Mart Poomi iseenda päevaraamatule, peegeldab see teos ühe hiilgava spordikarjääri sündi, arengut ning tipphetki, aga ka lõppematuid treeninguid ja Mardi tõekspidamisi.

Spordiajakirjanik ja raamatufriik Jaan Martinson:

Kui Eesti läbi aegade parim jalgpallur Mart Poom räägib tippspordi valust – jah, just eelkõige valust, sest tema ei sõitnud Ferrariga keset meediasära ega skoorinud meeskonda suurtele võitudele –, siis tuleb uskuda. Selgeks saab järgmine: kui inimene midagi väga tahab, siis ta saab, paraku tahavad vaid üksikud nii väga, et on valmis ohvriteks.

 

Mart Poom (1972), jalgpallur. Lõpetas 1990 Tallinna 49. keskkooli, õppinud 1991–92 Tallinna Tehnikaülikoolis majandust. Jalgpalli mängima õhutasid teda Olev Reim ja Tiit Kõmper. Alustas 1988 väravavahina Lõvide meeskonnas. Mänginud Tallinna Spordi (1989–90), Tallinna FC Flora (1992–93 ja 1995–97), Kuopio Palloseura (1992), FC Wili (1993–94), Portsmouthi (1994–97), Derby County (1997–2003), Sunderlandi (2002–06), Londoni Arsenali (2005–07) ja Watfordi (2007–09) klubis. Mänginud Inglismaa meistrivõistluste kõrgliigas 138 ja esiliigas 90 mängu. Mänginud 1992–2009 Eesti koondises 120 kohtumist. Eesti parim jalgpallur 1993, 1994, 1997, 1998, 2000 ja 2003 ning Derby County parim mängija 1999/2000. Olnud 2009–10 Londoni Arsenali väravavahtide abitreener, 2010–12 FC Flora spordidirektor, aastast 2009 Eesti koondise väravavahtide treener.

(allikas ESBL, lühendatult)

Indrek Schwede (1962), spordiajakirjanik. Lõpetas 1980 Tallinna 10. keskkooli ja 1989 Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna. Töötanud aastast 1981 ajakirjanikuna: 1981–82 Sädeme toimetuses, 1983 Edasi ja 1984 Õhtulehe korrespondendina, 1987–92 Noorte Hääle/Päevalehe spordiosakonnas; 1992 oli Sporditähe asutajaid ja aastani 1998 peatoimetaja, 1998–99 Pühapäevalehe, 1999–2001 Eesti Päevalehe nädalalõpulisa Pluss peatoimetaja, 2003–06 Sporditähe peatoimetaja ja aastast 2007 ajakirja Jalka peatoimetaja. Kuulunud Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse juhatusse. Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige. Olnud 2005–12 Eesti Curlingu Liidu president. Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi asutajaliige (1995), Eesti parima jalgpalluri valimise algataja (1992) ning lauamängude “Jalgpall” (1994) ja “Täringujalgpall” (1998) autor.

Indrek Schwede teoseid: Tähetund (1990, autoreid), Eesti "Dünamo" viis aastakümmet (1990, autoreid), XVII taliolümpiamängud. Lillehammer 1994 (1994, autoreid), Atlanta 1996. XXVI suveolümpiamängud (1996, autoreid), Nagano 1998. XVIII taliolümpiamängud (1998, autoreid), Sydney 2000. XXVII olümpiamängud (2000, autoreid), Väike jalgpallipiibel (2001), Ateena 2004. XXVIII suveolümpiamängud (2004, autoreid), Torino 2006. XX taliolümpiamängud (2006, koostaja ja autoreid), Sotši 2014. XXII taliolümpiamängud (2014, autoreid), Mart Poom. Minu lugu (2014, koos Mart Poomiga).

(allikas ESBL, lühendatult)
 

2013
Gunnar Press

HÄRRA SPORTLANE VILJAR LOOR

© Menu Kirjastus, 2013

Spordiajakirjanik Jaan Martinson Postimehe raamatublogis:

Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta N. Liidu meistritiitlist kuni punariigi lagunemiseni kõigi oma tõusude ja mõõnade ja skandaalidega alates legendaarse noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni.

Ent Loorist räägitakse ääretult ausalt, see tähendab inimlikult. Räägitakse, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kuidas käis toona viinavõtt, kuidas võrkpallikuningas jäi hätta armuasjades ja lõpuks, kuidas ta elust enese käe läbi lahkus, sest ei suutnud tavailmas olla sama tugev ega leida õigeid lahendusi, nagu suutis palliplatsil.

Gunnar Press (1957), spordiajakirjanik. Lõpetas 1975 Tallinna 37. keskkooli ja 1980 Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna. Töötanud 1975–90 Noorte Hääle spordiosakonna korrespondendina ja juhatajana, 1990–2000 Päevalehe spordiosakonna juhatajana, 2000–06 SL Õhtulehe sporditoimetuse juhatajana ja 2006–08 erikorrespondendina. Aastast 2008 vabakutseline ajakirjanik. Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige (1996).

Gunnar Pressi teoseid: Eesti “Dünamo” viis aastakümmet (1990, koostaja), Sporditähed (2006–13), Uba. Toomas Uba (2010, autoreid), Eesti kergejõustiku kullakamber (2010, autoreid), Jüri Jaanson. Sauruse tee (2011), Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas (2012), Härra sportlane Viljar Loor (2013).
Lisaks on Gunnar Press olnud Nagano, Sydney, Salt Lake City, Torino, Pekingi, Vancouveri, Londoni ja Sotši olümpiaraamatu peatoimetaja.

(allikas ESBL, lühendatult)
 

2012

Vahur Kalmre

KOLM KIRSIPUUD

Raamatu kirjutamist ja väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital

© Ajakirjade Kirjastus, 2012

Spordiajakirjanik Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis:

Siinkohal tuleb olla aus: raamat “Kolm Kirsipuud” oli üllatus. Meeldiv üllatus. Mõni aasta tagasi, kuuldes, et ratturite perekonna - isa ja kahe poja - elu kaante vahele kirjutatakse, tekkis kahtlus, kas on võimalik nii erinevate põlvkondade lugu ühte raamatusse paigutada. Kas ei saa supp liiga lahja? Ei saanud! Sai hoopis tummine.

Kokkuvõtteks: “Kolm Kirsipuud” on sama vägev raamat kui need mehed ise.

Vahur Kalmre (1956), ajakirjanik. Lõpetas 1974 Tartu 1. keskkooli ja 1983 Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna. Alustas 9-aastaselt korvpallitreeninguid ning oli Eesti noortemeistreid, 1975 tuli Eesti täiskasvanute meistriks ja 1974 TRÜ meeskonnas karikavõitjaks. Töötanud 1980–85 Edasi toimetuses spordikorrespondendina, 1985–86 kooliosakonna juhatajana, 1986–92 Edasi/Postimehe vastutava sekretärina ja tegevtoimetajana ning 1992–98 peatoimetajana, 1998–2001 Eesti Meedia (Postimehe Grupi) meediadirektorina, a-st 2001 olnud Tartu Postimehe vanemtoimetaja. Ajakirjanike Liidu liige (1984). Kuulunud 1982–2005 Tartu spordi nelikürituse (suusamaraton, rattaralli, jooksu- ja rattamaraton) korralduskomiteesse ja olnud klubi Tartu Maraton nõukogu aseesimees.

Vahur Kalmre teoseid: Eesti kergejõustiku kolmveerandsada (1984, autoreid), 100 aastat jalgrattasporti Eestis (1986, autoreid), XIV taliolümpiamängud. Sarajevo ’84 (1987, autoreid), Korvpall. Minevikust tänapäevani (1988, autoreid), Korvpall (2002, autoreid), Lihtsad jutud (2003), Tartu rätsepmeister Eduard Uusen (2010, koos Eda Kalmrega), Kolm Kirsipuud (2012).

(allikas ESBL, lühendatult)


2011 

Valter Heuer
MEIE KERES

Toimetaja Andres Adamson

Diagrammid ja tabelid Margus Sööt

© Valter Heueri pärijad ja kirjastus Argo, 2011

Ülo Tuulik raamatu eessõnas:
Raamat, mille praegu avate, on tunnistus ja tunnustus kahele erilisele ja tähenduslikule pühendumusele eestlaste ajaloos ja kultuuriloos, kahe mehe mõneti-mitmeti haakuvale ja kokkusulavalegi elule ja eneseteostusele.

Raamat, mille avate, on tunnustus ja tänu Paul Keresele ning Valter Heuerile, maailmakuulsale maletajale, ilmsesti läbi aegade tuntumale eestlasele väljaspool Eestimaad, ning maletajast literaadile, kes põhjalikult, täpselt ja meeldejäävalt pani kirja maailma kõrgeimasse maletippu jõudnud kaasmaalase elu- ja kannatusloo.

Valter Heuer (1928 – 2006), maletaja, maleajakirjanik. Lõpetas 1946 Tartu 1. keskkooli ja õppis 1950–52 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat. Oli pärast sõda edukaimaid koolinoori, 1949 saavutas Eesti meistrivõistlustel 5. koha, pärast seda kuulus pidevalt Eesti maleparemikku, olles vabariigi koondises ligi 25 aastat. Mänginud NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis, mitmetel rahvusvaheliste turniiridel, Eesti meister 1976.

Teose "Meie Keres" autorina pälvis 1977 Juhan Smuuli publitsistikaauhinna, raamat tunnistati ka NSV Liidu aasta parimaks spordidokumentaalteoseks. Avaldanud olümpiaraamatu ning ajakirjanduses pikki seeriakirjutisi Paul Keresest, korvpallitreenerite Ilmar Kullami ja Edgar Naaritsa koolkonnast ja Johannes Kotkast. Olnud sporti käsitlevate tõsielufilmide, sh Paul Keresele pühendatud "Eesti partii" (1991) stsenarist.

Töötas 1946–48 Vabariikliku Maleklubi instruktorina ja malekorrespondendina, pärast õpingute katkestamist (1952) Tartu Kalevi maletreenerina ja Edasi malekirjasaatjana, 1956–65 Edasi spordireporterina, 1965 Spordilehe korrespondendina; 1966–89 oli vabakutselise ajakirjanikuna Kehakultuuri malenurga toimetaja ja spordipublitsist, 1989–93 Sirbi/Reede publitsistikatoimetaja. Oli 1973 üle-eestilise koolinoorte maleürituse "Etturist kuningaks!" algataja ja korraldaja, 1976 üle-eestilise Paul Kerese mälestusfestivali idee autor ja põhilisi teostajaid.

Aastast 1994 kuulus Eesti Kirjanike Liitu. Pälvinud Ajakirjanike Liidu ja Sirbi aastapreemiaid. Avatud Eesti Fondi preemia (2001), Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk (2001).

Valter Heueri teoseid: Tartu sporditeatmik 1958 (1958, koos B. Matveiga), Mitte ainult kümnendiksekundid... (1962, koostaja), XVIII olümpiamängud. Tokio 1964 (1966), Meie Keres (1977), Mälestusi Paul Keresest (1983, autoreid), Korvpall. Minevikust tänapäevani (1988, autoreid), Male lugu (2008, postuumselt), Meie Keres (2011, postuumselt).

(allikas ESBL, lühendatult)



Georg Hackenschmidti spordiraamatuauhind

2011. aasta mais algatasid Eesti Spordimuuseum ja Eesti Olümpiaakadeemia Georg Hackenscmidti nimelise raamatuauhinna väljaandmise. Auhinda antakse välja igal aastal eestikeelsele sporditeemalisele raamatule ning laureaadiks saab autor, kes parimal moel räägib spordist, spordi mõttest, ausast mängust ja liikumise rõõmust. Auhinna nime valikul lähtusid väljaandjad arusaamast, et Tartus sündinud Georg Hackenschmidt (1877-1968) oli nii rahvusvaheliselt edukas sportlane kui ka tunnustatud filosoof, mistõttu sobib temanimeline auhind igati väärtustama meie spordikirjandust.
Esimene Georg Hackenschmidti auhind anti välja 2012. aasta aprillis ning selle pälvis kirjastuse Argo välja antud Valter Heueri "Meie Keres".

Statuut


1.  Auhinna nimi, olemus ning väljaandja
1.1. Auhinna nimeks on Georg Hackenschmidti raamatuauhind. Nime valikul lähtuvad auhinna väljaandjad arusaamast, et Georg Hackenschmidt oli nii edukas sportlane kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud filosoof.
1.2. Auhind antakse välja igal aastal parimale sporditeemalisele raamatule. See peab olema raamat, mis parimal moel räägib spordist, spordi mõttest, ausast mängust ja liikumise rõõmust. Esimene Georg Hackenschmidti raamatuauhind anti välja 2012. aastal.
1.3. Auhinda annavad ühiselt välja Eesti Olümpiaakadeemia ning Eesti Spordimuuseum.
 
2.  Auhinna väljaandmise eesmärk
2.1.  Auhinna väljaandmise eesmärgiks on eestikeelse spordikirjanduse esiletõstmine ja propageerimine.
 
3.  Auhinna väljaandmise kord
3.1.  Auhind antakse välja iga aasta aprillikuus.
3.2.  Auhinnasaaja valitakse välja eestikeelsete mitteteaduslike ja -perioodiliste spordiraamatute (nii trükis ilmunud kui ka e-raamatud) hulgast, mis ilmusid Eestis esmakordselt eelmise kalendriaasta jooksul. Ilmunud uudisraamatute põhjal koostatakse kandideerivate raamatute nimekiri Eesti Spordimuuseumi raamatukogus. Seal saavad kandideerivate raamatutega tutvuda kõik huvilised.
3.3. Auhinnasaaja väljaselgitamiseks moodustavad auhinna väljaandjad ühiselt vähemalt kolmeliikmelise zhürii. Nimetatud zhürii lahendab kõik töö käigus tekkivad küsimused. Zhürii tegevuse eest vastutab zhürii esimees. Auhinnasaaja otsustab zhürii hääletamise teel lihthäälteenamusega.
3.4. Kõige rohkem hääli kogunud raamatu autor pälvib Georg Hackenschmidti raamatuauhinna, milleks on eriline mälestusese ja rahaline auhind (mitte vähem kui 1000 eurot). Kõige rohkem hääli kogunud raamatu kirjastaja pälvib audiplomi.
3.5. Zhürii koosseis on selge hiljemalt 16. veebruariks. Auhinnale kandideerivate raamatute nimekiri saadetakse zhürii liikmetele laiali sellele järgneva nädala jooksul.
3.6. Auhinna kätteandmise tseremoonia toimub Eesti Olümpiaakadeemia pidulikul täiskogul iga aasta aprillikuus.
 
4. Kulutused
4.1. Eesti Spordimuuseum tagab Georg Hackenschmidti raamatuauhinna mälestusesemete ja audiplomite olemasolu.
4.2. Eesti Olümpiaakadeemia tagab Georg Hackenschmidti raamatuauhinna rahalise auhinna olemasolu.


Auhinnaskulptuur

Georg Hackenschmidti raamatuauhinna auhinnaskulptuuri autor on Jass Kaselaan (1981). Kaselaan on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptorina ning kaitsnud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias. Ta on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal jm. 2011. aastal pälvis Jass Kaselaan Tartu Kultuurkapitali Anton Starkopfi nimelise skulptuuri aastapreemia, 2014. aastal aga kaasaegse kunsti auhinna Köler Prize.

Jass Kaselaan on ise oma töö kohta öelnud: “Raamatut kandev jõumees – lihtne, üheselt mõistetav, väljendamaks keha ja vaimu harmooniat ning Georg Hackenschmidti karjääri nii kirjamehe kui sportlasena”.

Auhinnakuju teostati skulptor Bruno Kadaku juhtimisel firmas Tormis Disain OÜ.


Auhinnaskluptuur on valminud kahe Eesti Spordimuuseumile tehtud annetuse toel. Headeks annetajateks olid Kenneth Gorschkowi ning Viktor Palango omaksed. Nende toetus muuseumile andis kindlust hea mõte teoks teha. On sümboolne, et kahe võõrsil elanud ja tegutsenud Eesti spordimehe toetussoov on jäädvustunud väärtustama meie spordikirjandust ning et see auhind kannab samuti enamiku oma elust võõrsil veetnud suure eestimaalase nime.

Kenneth Gorschkow, aastani 1950 Gennadi Gorškov (18.11.1920 Vjazma, Smolenski kubermang – 4.07.2009 Seattle, USA), kergejõustiklane. Lõpetas 1940 Viljandi maagümnaasiumi ja 1944 Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudi. Kaitses magistrikraadi kehalise kasvatuse alal Seattle'i Ülikooli juures 1955. Kergejõustikutreeninguid alustas Viljandi gümnaasiumi spordiringis Valter Kalami juhendamisel. Sai 1939 Sakala liikmena Eesti meistrivõistlustel 110m tõkkejooksus hõbeda, 1943 kolmikhüppes ja 400m tõkkejooksus pronksi. Oli 1943–44 Pirital Eesti politseipataljonide spordijuht, 1945–46 Garmisch-Partenkirchenis USA sõjaväe juures suusatreener. Läks 1947 USA-sse, töötas seal vetelpäästjana ja spordiinstruktorina ja oli aastani 1962 Seattle'i omavalitsuse spordikeskuse direktor, 1962–83 ärimees. 1948–52 kergejõustikus, suusatamises ja mäesuusatamises USA sõjaväe meistreid. Osales aastast 1985 veteranide MM-il ja EM-il. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk (2001). (Allikas: ESBL)

Viktor Palango (30.07.1917 Pärnu – 6.01.2010 Seal Beach, California, USA), kergejõustiklane. Tõusis esile 1939 kõrgushüppajana. Oli 1940 kõrgushüppes esimese Balti matši võitja. Tuli 1942–44 9 korda Eesti meistriks: 3 korda 110m tõkkejooksus, 3 korda kõrgus-, 2 korda kolmik- ja 1 kord kaugushüppes. Kuulus Pärnu Kalevisse ja 1942–44 Pärnu Tervisesse. Isiklikke rekordeid: 110 m tõkkejooks 15,8 (1948), kõrgus 1.90, kaugus 6.90 (mõlemad 1942), kolmik 13.82 (1943). Läks 1944 Rootsi, 1949 sealt Iirimaale, aastast 1951 elas ja töötas USA-s Los Angeleses. (Allikas: ESBL)




Programmid

Pakume lastele, noortele ja täiskasvanutele põnevaid sporditeemalisi haridusprogramme.
Vaata lisaks

Näitused

Spordimuuseumis ei lõppe näitused kunagi otsa. Muuseumis on avatud suur elamusnäitus, püsiekspositsioon ja mitmed väiksemad väljapanekud.
Vaata lisaks

E-pood

Veidi kannatust! Lähiajal saab Spordi- ja Olümpiamuuseumi uuenenud poevalikuga tutvuda ka veebis! 


Kogud

1. jaanuaril 2017 oli Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis arvel 138 625 spordiajaloolist museaali. Aga spordimuuseumi karikas ei saa kunagi täis. Meie kogud on uudistajatele ja uutele põnevatele esemetele alati avatud.

Vaata lisaks