Arutelu lähtealuseks oli olümpiaraamatutest värskeim – äsjailmunud Pekingi suveolümpiamängude raamat, mille peatoimetajaks Gunnar Press ning üheks autoriks Tiit Karuks.

Sissejuhatuse teinud Valeri Maksimov esitas kolleegidele ja arvukale publikule kohe mitu küsimust. Kas on mõtet olümpiaraamatuga kiirustada kui konkureerivat raamatut ilmumas ei ole? Kas olümpiaraamatut peaksid ikka tegema olümpiamängudel kohalolevad ajakirjanikud või hoopis keegi teine? (Maksimovi arvates ei pruugi kohalolek raamatut veel paremaks teha.) Kas olümpiaraamatut loetakse ka või ainult ostetakse? Kas praegune olümpiaraamatu maht on paras või mitte?

Vahur Kalmre tõdes, et olümpiaraamatute ilmumine iseenesest on äge, lausa fenomenaalne nähtus. Arutelud nende sisu ja vormi üle aga lõputud. Kalmre arvates ei ole viimaste aegade tendents, et olümpiaraamatu panevad kokku mängudel viibivad ajakirjanikud, mitte päris hea. Temale kui lugejale meeldiks kui raamat erineks juba ajalehes kirjutatust. Paraku aga kedagi spetsiaalselt olümpiaraamatut kirjutama ei saadeta ega palgata. Seetõttu puudub viimastel raamatutel ka isikupära.

Tiit Karuks ütles, et tõstatatud kiiruse/põhjalikkuse probleem ilmselt jääbki. Samas on selge, et endisaegsele 2-aastasele olümpiaraamatu valmimise tsüklile pole tänapäevases maailmas mõtete enam mõelda. Veidi võiks tema arvates seda tsüklit siiski pikendada. Pekingi raamat võinuks Karuksi arvates ilmuda näiteks detsembris. Headmeelt tundis Karuks aga selle üle, et vähemalt sel aastal suudeti ainult üks olümpiaraamat ilmutada. Kaks raamatut (viimati 2006. aastal) Eesti-suguses riigis on ju absoluutne totrus. Lugejana eelistaks Karuks olümpiaraamatut, millel on vähe autoreid. Oma lemmikuna tõi ta välja Paavo Kivise 1972. aasta Müncheni suvemängude raamatu, ka Valter Heueri koostatud raamatud on väga head. Tänapäevased raamatud on just autorite rohkuse tõttu (Pekingi raamatul näiteks 22 autorit) hallid. Samas on ka selge, et väljaandmise kiiruse tõttu käiks olümpiaraamatu kokkupanemine ühele inimesele üle jõu. Seega probleem jääb ning head lahendust ei näigi olevat.

Viimaste olümpiaraamatute peatoimetaja Gunnar Press nentis, et endisaegsed olümpiaraamatud ilmusid hoopis teistsuguses keskkonnas – polnud meilnähtavaid teleülekandeid, internetist rääkimata. Inimeseni jõudnud infohulk oli võrreldamatult väiksem. Kommenteerides olümpiaraamatute (autoritest tulenevat) sarnasust ajalehtedes olümpiamängude ajal ilmunule, avaldas Press lootust, et ehk on tänased raamatud kirjutatud tuleviku jaoks. Kohe ilmumise järgselt, kui kõik sündmused veel värskelt meeles, neid tõesti vaevalt keegi kohe põhjalikult lugema hakkab. 5-10 aasta pärast on tegemist aga igati lugemisväärse materjaliga. Väljaandmise kiiruse kohta ütles Press, et venitamisel pole mingit mõtet, sest ajakirjanikud naasevad oma igapäevase töö juurde ning olümpiaraamatu tegemine vajuks niivõinaa tahaplaanile. Seega väljaandmise tsükli pikendamine raamatut tänasel päeval paremaks ei teeks. Sellega, et mõni autor on parem kui teine ning seetõttu ka raamatu tase kõikuv, oli ka Gunnar Press nõus, kuid ta leidis ka, et inimestele tuleb anda ka võimalus õppida. Sügava kummarduse tegi ta nende ees, kes üksi (isegi kahe aastaga) suutnud olümpiaraamatuid kirjutada.

Erik Lillo lisas, et olümpiaraamatu tugevus selgubki aastate pärast. Tema enda jaoks on olümpiaraamatud töövahenditeks, mistõttu pole ta võib-olla kõige objektiivsem hindaja. Tänaste raamatute sünnivalu on ta lähedalt näinud, kui kolleegid artikleid lausa lennujaamades, iga vaba minutit ära kasutades, kokku panevad. Lillo jaoks teeb raamatu halvaks selle hakkimine reklaamiga. Milleks on reklaami vaja panna teksti sisse? Võib-olla pole neid firmasid juba 5-6 aasta pärast olemaski, mis infot see siis lugejale annab? Õnneks suudeti Pekingi raamatus tänatavad kenasti raamatu lõppu koondada. Nii see võikski jääda, sest on selge, et toetajateta tänasel päeval olümpiaraamatut välja ei anta. Veel lisas Lillo, et vaatamata tänapäevasele pöörasele tehnika arengule ja infotulvale, ei asenda televisioon ega internet olümpiaraamatut.

Vahur Kalmre polnud siiski päriselt nõus tänaste olümpiaraamatute tegijate põhjendustega, et justkui määraksid välised tegurid olümpiaraamatute olemuse juba varem ette. Tema sõnul pole olemas olusid, on inimesed, kes teevad. Ning Kalmrele meeldiksid tegijad, kes oleksid rohkem subjektiivsed ega kardaks oma käekirjal raamatu lehekülgedel välja paista. Vaid selliselt saaksime 5, 10 või pikema aja tagant öelda, et see raamat on Kivise, Pressi või Heueri nägu. Praegune raamat on Pekingi, aga mitte autorite nägu. Kalmre jaoks on tänane olümpiaraamat liiga informatiivne, kõikidest aladest pole üldse vaja kirjutada, need võib rahumeeli ainult statistika ossa jätta. Pekingi raamatu suurimaks nõrkuseks pidas Kalmre fotovalikut, emotsioone fotodel vähe ning Eesti fotograafid on üldse tahaplaanile jäänud.

Kalmre viimane väide pani saali kihama. Gunnar Presski märkis üllatunult, et Saksa kollegid olevat talle just kadedusega meie olümpiaraamatu pildivalikut kiitnud. Kiirelt raamatu uuesti üle sirvinud Tiit Karuks kiitis samuti fotosid ega saanud sellest etteheitest aru. Eesti fotograafidest rääkides arvas Press, et võib-olla ei saadud igale poole ligi, aga üldiselt oli ta siiski piltidega väga rahul.

Vahepeal tunti kuulajate hulgast huvi, kes on see müstiline tellija, kellele Gunnar Press pidevalt vihjab, ning kas see tellija ei sooviks järgmistele mängudele lähetada 3-4 raamatu tegijat, kel puuduks kohustus paralleelselt oma väljaannetele artikleid kirjutada.

Gunnar Pressi sõnul on olümpiaraamatu tellijaks olümpiakomitee ning variant, et kedagi spetsiaalselt raamatu pärast olümpiamängudele lähetama hakataks kõne alla ei tule. Esiteks tõstaks see tuntavalt raamatu hinda, samuti on võimatu saada neile kirjutajatele akrediteeringut. Nad lihtsalt ei pääse mängudele ligi! Viimase ülimas vajalikkuses küll mitmed kohalolnud kahtlesid. Valeri Maksimovgi ütles Andrus Laansalu näitel, et hästi saab kirjutada ka eemalt ehk siis mängudele sõitmata.

Olümpiaraamatu hind ja tiraaž olid samuti kõne all. Gunnar Press andis teada, et seni on Pekingi olümpiaraamatut müüdud 11 000 eksemplari. Torino talimängude olümpiaraamatute tiraaž oli Eesti mõistes aga lausa kosmiline. Toona anti välja kaks erinevat raamatut ning mõlema tiraaž oli umbes 14 000! Seega on tegemist tõelise müügihitiga.

Pikema analüüsiga esines Rein Järva. Temagi esindas seda lugejate osa, kelle jaoks olümpiaraamat on eeskätt käsiraamat või infoallikas, mitte juturaamat. Järva arvamuseks oli, et olümpiaraamat peaks kajastama Eesti sportlaste kõiki tulemusi – kvalifikatsioonist alates finaalkatseteni välja, ka tuleks eraldi ära märkida kõik (Eesti) rekordi parandused jne. Küljendamisel võiks lehekülgede servadele jäävat tühja osa täita aga huvitavate faktidega – vanim võistleja, noorim võistleja jne. Sinna võiks mahutada infot ka treenerite ning teiste taustajõudude kohta. Ka üldist statistikat võiks Järva arvates veel laiendada, näiteks tuua kergejõustikus tulemustega ära kõik finaali pääsenud. Gunnar Press parreeris viimaseid ettepanekuid sellega, et tellijapoolsed (jällegi!) mahud ei võimalda kõike kirja panna, ruumi lihtsalt pole. Treenerite kohapealt arvas ka Erik Lillo, et vanasti oli asi lihtsam, siis oli ühel treeneril mitu õpilast, nüüd aga on ühel sportlasel mitu treenerit, teistest abistajatest rääkimata. Nende kõigi äramärkimine läheb mitmeski mõttes keerukaks.

Vestlusringi kokkuvõtteks leiti, et koos muutustega meie ümber peab muutuma ka olümpiaraamat, vanu raamatuid kopeerida ei saa. Samas tuleb jääda enda juurde, ajada oma rida ning mitte näiteks internetiga võistelda. Arutelud on aga igasuguse töö juures vajalikud, nende käigus saavad tegijad nii uusi mõtteid kui enda tegemistele tuge, mis samuti vähetähtis pole. Kas seekordses vestlusringis osalesid ka Vancouveri taliolümpiamängude raamatu koostajad, seda veel ei teatud, kuna ühtegi kokkulepet veel sõlmitud pole.