Ei ole kahtlustki – Eesti Spordimuuseum on suutnud end kehtestada kui äärmiselt kvaliteetset ja haridusväärtusega meelelahutust pakkuv mälumängusõbralik keskkond. See asjahuvilistele ammutuntud tõdemus sai taaskord kinnitust käesoleva aasta 16. mai öösel, mil spordimuuseumi seinte vahel leidis aset aegade esimene ÖÖmälukas. Üritus, mis teisisõnu tähendas hiliseid õhtutunde täitvat, veidi tavakilvast erinevaid küsimusi sisaldavat mälumängu, oli pühendatud samal ajal Taaralinna katvatele Soome päevadele ja kuulus ka samal õhtul kogu Euroopas möllanud muuseumiöö raamesse.

Asjal on jumet, taipas ÖÖkilva korralduskomisjoni esimees kohe, kui märkas – nii enese kui ka kõigi teiste korraldajate üllatuseks – neid arvukaid tartlasi ja linnakülalisi, kes kokkulepitud ajal mängusaali kogunesid ja registreerumislaua ette kenakese järjekorra joonistasid. Korda ei rikkunud siiski keegi ja korraldajate äärmiselt operatiivne tegutsemine võimaldas kõigil juba ette põnevil mälumängusõpradel õigeaegselt stardijoonelt minema lipata.

Põnevil tasus osalejatel aga tõepoolest olla, sest sedapuhku testisid spordimuuseumi krutskimehed nende peal õigupoolest üsna omanäolist mängusüsteemi, kus starti lubati nii üksik-, kaksik-, kolmik-, nelik- kui ka viisikvõistkondi. Seda näilist ebavõrdsust kompenseeris aga koefitsendiga punktiarvestus, mille kohaselt said eelise vähemate liikmetega võistkonnad (üksikmängija täpne tabamus andis 100 punkti, mis oli mõistagi maksimum. Kõik ülejäänud variandid tõid skoori vähem).

Lustakate nöögete, hõisete ja muude stardirüsinat iseloomustavate häälitsuste saatel pühkis lõpuks trassile 14 võistkonda, nende hulgas seitse üksikmängurit, kaks paari, neli kolmikut ja üks viisik. Uudne mängusüsteem tekitas mõistagi elevust ja (eeskätt naiskilvarite suust kostnud) vaimustuskilkeidki. Mitmed kohale tulnud Tartu mälumängulegendid, kes esialgu küllap kerge saagi peal väljas olid, pidid tõdema, et nooremad mälumängusõbrad suutsid koha peal komplekteerida igati löögivõimelised tiimid ja pakkusid veteranhuntidele tõsise lahingu. Poolel maal vedaski tabelit (ilmselt) Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilastest koosnev seltskond Vastasmaja poisid ja nende tahtejõulistele nägudele oli kirjutatud, et kergelt ei kavatse nad suurvõidust loobuda ka teises mängupooles. Tihedalt debütantide kannul liikusid üksmeelse puntrana kogenud Tõnu Talve ja Veiko Ulp, sama kogenud Pirikond Pedosk ning mitmed noormängijate tiimid (Janar ja sõbrad, Viievõistlejad jt).

Teine mängupool muutis tabeliseisu aina tihedamaks ja atmosfääri saalis aina paksemaks. Ärevus saalis kasvas. Pinge tõusis. Elekter oli õhus. Mängijate meeled ergad. Küsimused võeti teadmiseks erakordse täpsusega. Vastused pandi kirja piisava ajavaruga ja selgelt paberile kantuna. Naljad lõppesid. Võistlejate pilgud tabasid vaheldumisi seinal vilkuvat tabelit ja konkurente. Žürii töötas keskendunult. Punkte jagati õiglaselt.

Kogu see pea hoomamatutest kildudest moodustunud mosaiik kulmineerus üha ja aina uute mängupunktidena, mis tabelisse kolksatasid. Ja mis eriti hämmastav – hetketi tundus kogu ümbritsevast palangust kaasa haaratud korraldajatele, et need kolksatused on kuuldavad suisa füüsiliste häälitsustena. Hämmastunult vaatasid nad neil hetkedel üksteisele otsa, kuid rahunesid siis peagi, et naeratades käsi plaksuga kokku lüüa ja uudishimulikke informeerida: “Need on kõigest uksekolksud – meil ju täna muuseumiöö ja me oleme südaööni linnarahvale tasuta lahti!”

Mängupinget need vahvad vahepalad aga vähemaks ei võtnud. Veel viimase vooru eel näis, et noored viivadki võidu endaga kaasa. Kuid just siis sõnas žürii esimees saatuslikud sõnad: “Ükski muna ei ole enne keenud, kui ta külma veega üle kastetakse!” Ja nii see tõepoolest ka läks... Just külma veega ülekastmisena mõjus Vastasmaja poistele viimase vooru kukkumine, kus nende poolt tabas märki vaid üks vastus, kogenud Veiko Ulbil aga koguni neli vastust viiest. Kindlana näinud võit libises pisarais poiste pihkudest ja Veiko lõi rusikais käed pingest vabanenuna tähisesse öötaevasse. Tegu oli tehtud! Võit oli võetud! Hilisemas vestluses korraldajatega kinnitas endiselt eufooriline võidumees, et ei olnud mängu eel oma saavutusvõimes eriti kindel, on ta ju rohkem spordimälumängu liiga tegija, kuid tunnistas tagantjärele tõdemusena siiski, et jääb tehtuga rahule. “See oli kindlasti üks paremaid mittespordimänge, kus ma kunagi osalenud,” lõi ta käe žürii sekretäri pihku ja lahkus seejärel (muuseumi)öhe, kopsakas auhinnaümbrik põues.

Igakülgse abi ja kaasamõtlemise eest tänavad korraldajad südamest aktsiaseltsi A. Le Coq ja Soome Instituuti Tartus. Ilma nende panuseta oleks ÖÖmälukas olnud mõeldamatu!